Kuidas tekib madal enesehinnang? Enesehinnang tekib ja muutub läbi elu, kuid selle põhiväärtused pannakse paika lapseeas. Kuigi erinevad elusündmused ja kogemused võivad seda muuta ja kohandada, on esimesed hinnangud enesele äärmiselt tugevad. Lapse enese identiteet areneb läbi kuuluvuse tunde, võimu- ja kontrollitaju, oskuste ja moraalsete arusaamade. Seda kujundab ka tagasiside tema jaoks olulistelt inimestelt – perelt, sõpradelt, õpetajatelt, rühma- ja klassikaaslastelt. Sotsiaalsetes suhetes tekib tema arusaam endast läbi armastuse, usalduse, autonoomsuse, initsiatiivi, enesekontrolli kogemuse. See kõik arendab lapse enesetaju ning arusaama iseendast suhetes teistega. Madal enesehinnang tekib lapsel siis, kui ta on kuulnud pidevat hindamist ja kriitikat (endale oluliste inimeste poolt). Kuigi kõik lapsed tahavad endast hästi mõelda, siis ajapikku kinnistub selliste kogemustega lapsele arvamus, et tema „headus ja halbust" hindavadki teised inimesed ning ta ongi selline nagu nad ütlevad. Madal enesehinnang väljendub enesekohastes veendumustes. Need veendumused on inimesele kui kindlad väited või faktid, mida nad kunagi ei vaidlusta. Lapse puhul on sama – ta ei oskakski vaidlustada. Inimesed ei tule tihti selle peale, et need uskumused ja veendumused ei ole faktid, vaid arvamused või hinnangud, mis võivad olla ka ekslikud. Eriti keeruliseks teeb olukorra see, kui inimene ongi kogenud palju ebameeldivat, on tundnud pidevat saamatust ja abitust ning kuulnud teistelt, kui väärtusetu ta on. Sellised kogemused aitavad kaasa madala enesehinnangu tekkimisele ja püsimisele. Madal enesehinnang võib tekkida ka siis, kui vanematel on seatud tingimused heakskiiduks ja armastuse väljendamiseks. Seega, kui laps on midagi saavutanud, ainult siis väljendatakse talle tundeid, ta peab olema pidevas võitluses, et saada vajalikku tähelepanu, tundeväljendust. Tihti märgataksegi madalat enesehinnangut teisme- või täiskasvanueas, lapsele omistatakse seda harva. Samas on enamikel juhtudel negatiivsed enesekohased uskumused saanud alguse lapseeas. Seepärast on oluline, et last ümbritsevad täiskasvanud oleksid tähelepanelikud ning aitaksid kaasa lapse positiivse, kuid adekvaatse enesehinnangu tekkimisele. Madal enesehinnang võib olla ka mõne psüühilise häire tunnuseks (n. depressioon) või mõnede probleemide tagajärg (n. stress v pikaajalised haigused). Kuna eelkoolieas psüühilisi häireid eriti ei diagnoosita, siis kaasuva häire tõenäosus on väike. Samas võib mõnest madala enesehinnangu tunnusest hiljem kujuneda stress või depressioon. Lapseeas on aga oluline märgata lapse erilisust ning kuidas laps ise sellesse suhtub. Näiteks kui lapsel on mõni erivajadus, krooniline haigus või midagi sellist, mis teeb teda teistest erinevaks ning mida laps ise ja ka teised võivad vääralt hinnata. Ka ärevust ja paanikat on väikelaste puhul vähem, samas on ohtlikud laste hirmud, mis võivad tekitada põhjendamatut kartust, arglikust. See omakorda on enesehinnangu mõjutaja. Madala enesehinnangu põhjuseks on negatiivne automaatmõte, mis on tekkinud mõne eelnevalt mainitud tingimuse tõttu. Negatiivne automaatmõte on negatiivne uskumus või veendumus enda kohta. Näiteks „ Ma olengi halb laps!" või „Ma ei oska mitte midagi" vms. Lapse ja täiskasvanu madal enesehinnang ei erine oma olemuselt ja ülesehituselt teineteisest. Mõlemad tuginevad vääruskumustele ning negatiivsetele automaatmõtetele. Erinevus võib tulla ainult väljendusviisides – kõne kasutuses, teistega suhtlemises, muude häirete tekkimises, süvenemises. Nende mõtete olemasolust ja leidmisest on juttu järgmises punktis ning kuidas neid vaidlustada, muuta ja ennetada on arutluses viimase punkti all.

Kuidas ära tunda madalat enesehinnangut? M. Fenell on madala enesehinnangu märkamiseks välja toonud suunavad küsimused:

•Otsige vihjeid inimese jutust: enesekriitikast, vabandustest;

•Kuidas ta suhtleb teiste inimestega – vaikne, arglik, üleliia näitlik, esiletükkiv, kiidab ennast, on agressiivne;

•Kuidas ta esitleb ennast – milline on hoiak, näoilme, kuhu on suunatud pilk, kas ta hoiab silmsidet;

•Millised tunduvad olevat ta emotsioonid – on ta kurvavõitu, tüdinud, pinges, arglik, ärevil, millised kehalised reaktsioonid nendega kaasnevad.

A. Donley, B. Keen lisavad:

•Lapsed nõustuvad enda kohta käivate negatiivsete hinnangutega;

•Nad hindavad ka ennast nii, nagu teised seda teevad;

•Laps ei tunne enam huvi uute ülesannete vastu, ei taha proovida keerulisi ülesandeid jms;

•Nad võrdlevad ennast pidevalt teiste lastega.

Küsimused lapsevanemale ja kasvatajale (kui vastate 2-3le jaatavalt, siis võib lapsel olla raskusi endast arusaamisega ning vaja oleks kasutada sekkuvaid tehnikaid – enese tunnetuse tugevdamist, maailmavaate avardumist jms.)

*Kas laps laidab ennast pidevalt?

*Kas ülesande juures ei pinguta ta piisavalt, sest arvab, et ei suuda seda niikuinii lahendada?

*Kas seltskonnas olles käitub ta arglikult?

*Kas laps on liiga sõltuv sinu hoolitsusest?

*Kas laps muretseb pidevalt, et midagi läheb valesti?

*Kas laps kardab uusi väljakutseid (ülesandeid, situatsioone)?

*Kas laps on tuleviku suhtes pessimistlik?

*Kas laps võrdleb ennast teistega ning tunneb, et ei ole samaväärne?

*Kas laps sooviks olla keegi teine?

*Kas laps kahtleb pidevalt oma võimetes?

*Kas laps teeb asju teiste järgi?

*Kas laps kaotab tihti oma enesevalitsuse?

*Kas laps vaidleb pidevalt trivaalsete asjaolude pärast (ühel asjal võib olla mitu põhjust)?

*Kas laps arvab, et ta on ebaoluline?

Madala enesehinnangu mõju?

₪ võib esineda pidevat saamatust ning käitumist iseloomustab õpitud abitus;

₪ võib esineda täiuslikkust ja halastamatust enda saavutuste suhtes;

₪ madala enesehinnanguga inimesed ei suuda ennast kiita ega suuda mõista, et head tulemused on nende oskuste tulem;

₪ madal enesehinnang tekitab kartust kriitika ja halvakspanu suhtes;

₪ need inimesed võivad olla teiste inimestega suheldes kartlikud, üritavad teistele liialt meeldida ning on suhetes äärmiselt alandlikud;

₪ samas võib madal enesehinnang põhjustada ka vastupidist käitumist – inimene näitab end eriti enesekindlana ning on äärmiselt esiletükkiv arvates, et ainult nii käitudes meeldib ta teistele;

₪ madal enesehinnang võib viia vältimisteni, n. nauditava tegevuse vältimiseni, kuna inimene ei taha panna ennast olukorda, kus keegi teda kritiseerib;

₪ esineda võib ka ükskõiksust iseenda suhtes – ei hoolitse enda eest, käituvad riskeerivalt vms. Või vastupidi – on detailselt viimistletud väljanägemisega, arvates, et ainult ilusana meeldib ta teistele. (M. Fenell)

₪ madala enesehinnanguga inimesel võib välja kujuneda mõni psüühiline häire: söömishäired, stress, depressioon, ärevushäired, foobiad, paanikahood jms.

Kuidas tõsta lapse enesehinnangut? Vanemale Väärtusta oma last. Aktsepteeri last sellisena nagu ta on – tema tugevuste ja nõrkustega. Väljenda tingimusteta armastust (tegu võib olla halb, aga laps on alati armas). Pühenda temale aega, tegele temaga individuaalselt. Näita oma tundeid ka füüsiliselt – naerata ja kallista. Taga lapsele eduelamusVanema aktsepteerimine õpetab ka last ennast rahul olema oma tugevuste ja nõrkustega. Uuri lapse huvisid ja võimeid, mis talle meeldib, mis on tema jaoks raske jms. Lase lapsel tunda edu, toetu tema tugevatele külgedele. Ära võrdle last teistega, vaid õpeta, et nii, nagu inimesed on väliselt erinevad, on ka nende oskused erinevad. KindlustaKindlusta lapsele tunne, te teie poolehoid ei sõltu tema tublidusest ja saavutustest. Mis ka juhtuks, teie armastus ja poolehoid on ikka olemas. See julgustab last ette võtma ka keerukamaid ülesandeid ning aitab kaasa enese arengule. Keerulisi ülesandeid tee lapsega koos, nii õpib tema Sinult ning kogeb koostegemise rõõmu. Aita lapsel arendada sotsiaalseid oskusiSiinkohal on olulisim modelleerimine ja eeskujuks olemine. Sotsiaalseid oskusi ja käitumist õpib laps teistelt inimestelt ning vanematel on siinjuures suur mõju. Ole eeskujuks ja õpeta, millist sõnavara kasutada, kuidas kuulata teisi, tegutseda kordamööda, näidata austust. Kasuta positiivset enesehinnangut toetavat sõnavaraRäägi lapsega kasutades lauseid nagu „Tänan, et aitad mind!", „Su idee on imeline! Teemegi nii!" ning väldi negatiivseid lauseid nagu „ Mitu korda olen ma sulle seda öelnud ja sa ikka ei saa aru?", „Kas sa oled rumal või?" Julgusta last mõtlema. Võimalda lapsel olla loov ja avastada uusi asju. Käige koos huvitavates kohtades ja uurige uusi asju, ela kaasa lapse avastustele ning rõõmudele. Sea lapsele reaalsed ootused ja eesmärgid. Kui lapsele pandud ootused on liiga suured, siis kogeb laps pidevalt, et ta valmistab vanemale pettumust, mis omakorda annab põhjuse ka lapsel pettumust tunda. Sobivad ootused lubavad lapselt tunda kontrolli enda ja ümbritseva ning ka tuleviku suhtes. Lapse enesekontroll käib käsikäes enesehinnanguga, mis kasvab siis, kui lapsed kogevad õnnestumist. Õpeta lapsele „edasilükatud rahulolu". Seleta eesmärgi nimel töötamist ja tasu edasilükkamist seni, kuni ülesanne on lahendatud. Avalda tunnustust, tasusta või suurenda lapse vastutusala, kui tema töö on hästi tehtud. Ole eeskujuks. Anna lapsele mõista, et Sina meeldid endale ning sa võid teha vigu ning nendest õppida. Tekita võimalusi kogemaks erinevat käitumist – austust, lahkust, jagamist, kaotamist, oma tahtmise mitte saamist jms. Arutage lapsega erinevaid olukordi ja käitumisi ning nende taga olevaid tundeid. Näita lapsele, et ta on oluline. Näita lapsele, et see, mida ta teeb, on Sinu jaoks oluline. Räägi lapsega tema päevast, huvidest, tegevustest. Tunnusta tema valikuid. Võta osa tema tegevustest laps ei näita ise initsiatiivi, siis tekita olukord, kus tema kordaminekud oleks tagatud ning ta tunneks, et on tubli. Las laps teeb valikuid! Sellega sisestad lapsele enesekindlust. Aktsepteeri lapse otsusega ja tulemustega. Austa last! Kui laps tunneb austust, siis õpib ta ka austama. Kui ta tunneb ennast heana, siis näeb ta ka teisi nii. Sea ka rühma reeglid nii, et vastastikune austus, koostöö, empaatia ja ausus oleksid olulisel kohal. Aruta lastega väärtusi! Arutage eelpool nimetatud väärtusi, miks kutsutakse neid väärtusteks? Rääkige erinevustest – inimeste, olukordade, tunnete, käitumiste puhul. Mängige rollimänge. Tasusta asjakohaselt! Tasu peab olema seotud ülesandega, julgustama tulemuse saavutamist ning olema suunatud lapse enesearengule. Pööra tähelepanu lapse uskumustele (negatiivsetele automaatmõtetele). Aruta lapsega tema mõtteid ja uskumusi. Otsiga negatiivseid automaatmõtteid ümberlükkavaid asjaolusid. Tehke väikesi eksperimente, mis aitaksid lapsel mõista, et tema uskumus ei ole tõsi (n." Ma ei saa sellega hakkama!")

Kuidas ennetada?  Kaheaastane vanus on aeg, kus kõige olulisem on eraldumine vanemast. Lapse jonnihood ja demonstratiivne käitumine ei tulene tema „paha olemisest", vaid on iseseisvuse ja eraldiolemise tunnetamine ja katsetamine. Laps peab tunnetama autonoomsust ja vaba olemist. Kolme- kuni kuueaastased saavad aru, et nad saavad tähelepanu ja kiitust uute ülesannete lahendamisega. Siinkohal peab olema ettevaatlik, et ei annaks lapsele ülesandeid, mis on talle liiga rasked. Lapsel peab olema võimalus kogeda edu ja kordaminekut ning rõõmu oma tubliduse üle. See kõik kasvatab lapses kindlustunnet ja usaldust enda suhtes. Jääda adekvaatseks Palju on kriitikat pälvinud liigset hoolitsust ja ülemäärast innustust väljendav kasvatusstiil. Inglismaa kasvatusteadlased on hakanud avalikult kritiseerima nn „lämmatavat" vanemlikku käitumist. See väljendub pidevas lapsega koos tegutsemises, mis kahjustab iseseisvuse teket; pidevas kontrollis ja õige tähtsustamises, mis tekitab lapsele arusaamise, et eksimine on midagi, mis ei tohiks kunagi juhtuda; liigne kiitmine – kiidetakse põhjuseta, see annab omakorda lapsele valesid signaale ning ajab teda segadusse. See on ka põhjus, miks lapsel tekib liiga kõrge enesehinnang, sest ta on pidevalt põhjendamatult kiitusi pälvinud ning arvabi, et iga tema liigutus on nii hinnatud. Ülehinnatud enesehinnangu vältimiseks on hakatud rohkem väärtustama lapse enesekontrolli ning selle arendamist ja tugevdamist.

Koostaja: Marileen Olenko